Vaevalt, et keegi meist paneks sellise sildi oma koduuksele. Samas, aga postitame sotsiaalmeedias sageli infot ilma privaatsusesätteid läbi vaatamata või postitusi läbi mõtlemata. Ära postita midagi, mida sa ei taha lugeda mõne ajalehe esikaanelt, on ammune soovitus.


Meie käitumine füüsilises ja virtuaalmaailmas võib olla üsna erinev ning sageli ei pane me tähele, kuidas seetõttu mõned väga elementaarsed asjad ära unustame. Seda, et uks tuleb kodust välja minnes lukku panna, teavad lapsedki. Kuid virtuaalsete uste sulgemine ei ole kahjuks nii enesestmõistetav ning see võib omakorda põhjustada probleeme.


Kui me poodi minnes ukse lukku keerame, ei mõtle me iga kord hirmuga, et “pean end kaitsma” - me teeme neid liigutusi poolautomaatselt või täiesti automaatselt. Kui mitu korda oled tagasi pööranud mõttega “kas ma panin ikka ukse lukku?” Sama peaks kehtima ka meie armastatud virtuaalmaailmas - arvuti, nutitelefon, tahvelarvuti on koduks virtuaalsele elule ning seal kehtivad samad põhimõtted.


Selliseid, füüsiline maailm vs virtuaalmaailm, näited on omajagu palju ja siin on mõned neist.









































Füüsilises maailmas



Virtuaalmaailmas



Panen ukse lukku.



Panen klahviluku arvutile ja nutiseadmele peale.



Hoian era- ja tööjutud lahus.



Ei aja tööasju eratelefonis ja vastupidi.



Ei kirjuta kirjasid võõra nime alt.



Ei kasuta teise inimese võ väljamõeldud nime alt sotsiaalmeediat.



Ei räägi eraelust võhivõõrale.



Kontrollin privaatsusesätteid (arvutis, nutitelefonis ja rakendustes).



Ei jäta võtmeid ukse ette.



Login rakendustest, internetist, arvutist välja.



Puhkusele sõites ei pane välisuksele silti - olen ära, kodus on uus läpakas ja arg koer.



Ei postita infot, mis võib julgustada kurjategijaid.



Lahkudes kustutan valguse ja/või ei lase vett joosta, vaid keeran kinni.



Mängu/rakenduse kasutamise lõpetades login sellest välja ja sulgen selle, et see ei kulutaks asjatult akut.